1. veebruar 2010

Meeskonnal uus sponsor

Tänasest on selle ägeda tiimi uus peasponsor Skarcon OÜ

Skarcon on Polycom videokonverentsi seadmete ja Panasonic Toughbook sülearvutite esindaja Eestis, Lätis ja Leedus.

Luige pardaarvuti on Panasonic Toughbook CF-19 Mark 3!

1. juuli 2008

Tõmbame käima!

Luige tiim on nagu ... ei mädane, ei idane. See on kamp, mis koosneb ca. kahekümnest inimesest, kellel on ühine eesmärk - Luik esimesena finisisse.

Kodukas jäi vahepeal erinevatel põhjustel unarusse, kuid ees on uued ajad!

Pildialbumi tõmban ka varsti käima!

13. november 2005

Pildid, pildid, pildid...

22. märts 2005

Lisasin "meedia osakonda" veel vanemaid artikleid ja väljavõtteid ajalehtedest- ja kirjadest.

10. märts 2005

Kaks uut artiklit "meedia osakonnas" ;)

27. veebruar 2005

BF Goodrich Maasturite Talvesõit 2005 - Luige Team (Oliver Sults - Jako Kaasik) spetsiaalklassis esimene!

Pildid Männikult

26. veebruar 2005

Lumetorm 2005

Ettevalmistus selleks võistluseks oli väga kulukas, sest eelmise hooaja lõpusirge tõi endaga kaasa hulgaliselt erinevate hinnaliste osade lagunemise auto küljes (põhjuseks enamuses amortiseerumine). Suurimaks väljaminekuks said uhiuued vintsid. Nüüd siis Warn'ide asemel ComeUp'id.

Kogu võistlus jättis meie meeskonnale väga hea mälestuse. Meile sobis nii võistluse formaat, kui ka toimumispaik. Esimest korda proovisime, koostööd Jako Kaasikuga orjenteerumisvõistlusel. Nö. "treeninglaager" sujus ilma eriliste probleemideta.

Tihedas konkurentsis, kus neli meeskonda pretendeerisid esikohale, olime meie need, kellel jäi veidi puudu õnnest ja koostöökogemusest ning olime rahul 4. tulemusega.

NB! On seda enne nähtud, et metsaväljaveo teele siseneb U-Ni-Jeebik esimesena, Luige teisena, aga väljumis järjekord on vastupidine?! :) Ehee!

Pildid Lumetormilt

17. jaanuar 2005

Valmistume Lumetormiks - start 22. jaanuaril

Kaarti tuleb lugema ja vintsitrossi vedama Jako Kaasik

16. jaanuar 2005

Tere!

Long time no seen! :D Palju vett on merre vooland ja osa sellest ka vahepeal maad uputanud ja nelja kuuse pausi järel olen lisamas teavet meie tegemiste kohta.

2004 sügisel oli kolm võistlust, mille kohta kommentaarid veel puuduvad, parandan vea. Klaperjaht septembris - oli TR3 klassis suvesõidu saaga jätk. Palju möla ja väga vähe villa. Sõitma ikkagi läksime. Kahe nädalaga likvideerisime Leedu "haavad" ja sellest hetkest vist algaski õnnetute juhtumiste jada, mis saatis meid hooaja lõpuni. kaks päeva enne Klaperjahi starti oli selge, et Marko ei saa tervislikel põhjustel sõitma tulla, leidsin asenduseks Vallo. Sõit ise kulges mõnusalt kuni viimase ringini - meil õnnestus väga õnnetult kinni jääda keset põldu, kus puudus igasugune vintsimisvõimalus. Siis tuli Sass oma "Krokodilliga" ning asus ankruks, mingil arusaamatul põhjusel hakkas ta üks hetk sõitma ja mitme lolluse tulemusena purunes meil esimene vints. Jätkasime sõitu kuni pokumaani ja me istusime jällegi oma lolluse tulemusena ja esimese vintsi puudumise tulemusena mitukümmend minutit ja tulemuseks 4. koht. Kohe peale finisit ajasime auto käru peale ja kihutasime Tartusse, sest seal samal ajal toimunud Tartu Motoshow'l oli näitustesaali ukse ees meile koht reserveeritud, nii see üleni mudane Luik seal siis seisis terve pühapäeva.

Sügissõit. Oli päris põnev üritus. Algas sellega, et võistluspäeva hommikul venitas Marko oma selja välja ja seda nii õnnetult, et tal oli raskusi isegi sõiduautosse istumisega. Veiko pani rohelisele hääled sisse ja hakkas ida-virusse võistluspaikka sõitma. Mina sõidutasin Marko ühe arsti juurest teise juurde. Lõpuks tegi üks talle mingi süsti ja käskis koju puhkama minna... seda loomulikult ei juhtunud, kihutasime Veikole järgi (täitsa hästi liigub see Baleno) Loomulikult hilinesime starti, sest Oliver oli unustanud mõned olulised programmid korralikult arvutisse installeerida, probleem õnnestus lahendada ainult tänu sellele, et juhuslikult oli Toyoodikutel üks meile nii vajalik CD. Ok, jälle üks probleem lahendatud. Stardi aeg juba tiksus, kui Marko hakkas kontrollpunktide koordinaate läptoppi sisestama - ei õnnnestunud ka see protseduur ilma vahejuhtumita - Marko pani koordinaatidega puusse ja alustas kogu protseduur algusest, lõppuks ikka läks õnneks ja saime sõitma hakata. Kauaks meil sõidurõõmu polnud. Sai siis olema nii, et jõudsime punkti, kus oli lõpuks ka vintsi vaja... sikutasime siis nööri välja, ise normaalselt sügaval maapõues ja ennäeimet! Esimene vints ei töötagi, ok pole probleeemi tstsime tagumise vintsi ette - kogu üritus umbes tund aega, vist isegi kauem. Edasi sõitmine oli tõsine katsumus, sest pidime koguaeg arvestama sellega, et meil puudub tagasi vintsimeise võimalus ja see tegi meie liikumise väga aeglaseks, sest igat raskemat kohta pidi mitu korda üle vaatama ja läbi mõtlema. Loomulikult võtsime me selle punkti ära ja jätkasime sõitu ikka veel positiivsete mõtetega, kuid mitte enam väga kauaks... Järgmiseks lagunes meil generaatori rihma pingutusrullik, vaatamata sellele, et alati kontrollime selle seisundit enne võistlust, otsustas see junn lihtsalt valguskiirusel laguneda. Sellest hädast aitas meid välja Andres tiimist D-90. Tema tehnitskast sai hetkega doonor ja äärmiselt suur tänu talle selle eest. Selle ürituse peale kulus meil kuskil 2 tundi. Hakkas juba tekkima küsimus, et kas sõita ka saab... Sai küll, kuni purunes ARB voolik... pole hullu parandasime ära. Jätkasime kuigi mitte enam väga reipalt. Lõpuks otsustas puruneda A-raami liigend, see pani ka iile punkti. Parandasime ära, kuid selle asemel, et koju minna otsustasime võtta veel ühe punkti Seal lõhkusime ära oma teise vintsi ja alles siis saime aru, et täna ei ole meie päev. Mõned väiksemad vahejuhtumid jätan mainimata. Tulemuseks 6. koht

Avo Sultsi mälestusvõistlus. Kuuaega remontimist ja auto jälle stardiks valmis. Marko sõita ei saanud, sest sügissõidust saadud seljatrauma oli liiga ränk ja paranemine võtab vähemalt 6 kuud aega. Vaiko (tiim Tegijad) abiga sai kolmest katkisest vintsist üks "terve" kokku. Kaardilugejaks oli ära räägitud "Krema team'ist" Jako Kaasik. Tundus, et sai hea.

Päev enne võistlus olin autoga võistluspaigas ja märkisime koos teiste võistluse korraldajatega võistlurada. Kõik laabus ja tehnikaga probleeme polnud. Küsimärgi all oli ainult see "terve" vints, mida ma polnud veel kätte saanud.

Võistlupäeva hommikul oli varakult kohal, Veiks, Jako ja Marko tulid hiljem järgi. Hommikul selgus siis tõsiasi, et vintsist pole mingit elulooma - täielik jama. Vahetult enne starti sain RMW tiimiga kaubale, et lubavad oma võistlusauto pealt vintsimootori maha võtta. Meie Jakoga läksime prooviringile, Veiko asus demonteerima RMW vintsi. Kui prooviringilt tagasi jõudsime, teatasin ma pidulikult, et rooli võimendi ei tööta, selgus, et õli lekkis. Me ei heitnud meelt vaid asusime - teadmisega, et stardini on aega 10 min - viga otsima. Roolivõimendi pump oli omadega läbi, jooksis õli nagu kased kevadel mahla. Abiks olid meile Kasu+ ja Landy, kes loovutasid meile oma viimased õli varud. Me hilinesime starti pea 15 min. kuid ei heitnud ikka meelt. Sõitsime esimese tõsisema mudaauguni ja seal otsustas roolivõimendi pump, et aitab küll. Katkestasime, sest edasi liikumine oli võimatu, kuna pumba rikke tulemusena puudus autol laadimine ja seisis veepump.

Aasta kokkuvõtteks siis 4. koht Eesti karikasarjas ja 2. koht Balti sarjas

17. september 2004

Balti karikasarja III etapp toimus Leedus. Tasavägises võitluses Läti ekipaaziga "Zebra" pidime lõpuks tunnistama nende võitu ning tundsime rõõmu teise koha üle. Balti karikasarjas saavutasime 2004. aastal II kohal.

Pildid

Leedu karusell sai alguse neljapäeval 9. septembril. RMW oli transpordifirma, kes organiseeris meile suure treileri koos veoautoga ja Mürgiga selle sadulas. Autode peale laadimine toimus Raplas ja venis erinevatel põhjustel kolme tunniseks ürituseks. Kõige suurem probleem oli see, et veose lubatud kõrgus sai purustatud ühe meetriga, nii olime sunnitud kõikide võimalike nippidega koormat madalamaks saama, lõpetades sellega, et kaks autot ilma ratasteta olid sunnitud selle reisi kaasa tegema. Kuukulgurid ja Sooinglid hiilisid selle ürituse ajal ilma erilise nututa oma punasesse Volkswagenisse ja võtsid lärmakalt Meie Mehe saatel suuna Leedu poole. RMW ja Alert Racing startisid kohe peale laadimist aga meil olid teised plaanid, naasesime tagasi Tallinnasse, sest olime oma sõidugraafiku teistest erinevalt seadnud.

10. septembri öösel kell 01.15 heliseb mu telefon, Veiko haigutab ja tunneb huvi, et millega ma tegelen... Pakkisin asju, olime eelnevalt kokku leppinud, et Tallinnast stardime kell 02.00. 01.40 käivitasin rohelise Defenderi helistasin Veikole et tulgu välja, olen kohe kohal... 01.45 helistasin uuesti ja arvasin, et tal pole mõtet veel ennast liigutada, avastasin poolel teel, et läptop on kindlas kohas - kodus. 01.55 olin Veiko maja ees, see muidugi kippus kohe rooli taha, ei hakkanud ma vastu ka vaidlema. 02.05 Olime Marko maja ees ja 02.15 jäi Tallinna piir seljataha. Avasin tagaistmel ühe õlle ja vastasin eest tulnud küsimusele, et "unerohtu" võtan. Kilomeetrid seljataga, avasin teisegi... Järsku näen enda poole astumas kenade kehavormidega, napis riietuses blondi neidu, kes kelmikalt mulle sügavalt sil... Krt uni oli, see on hoopis mingi rohelises vormis tõre proua... Mõttepaus... esiistmelt kostub "anna oma pass", sellest tõepoolest piisas. Jätkasime sõitu. Mõned tunnid hiljem aetakse mind jälle üles, seekord on tegemist Leedu piirivalvuriga, see on ilmselgelt rõõmsamas meeleolus. Üks asi on mõlemas piiripunktis ühtemoodi: Veiko räägib ametnikega inglise keeles need aga vastavad vene keeles.

Mingi hetk ärkan taas, selgitan olukorda, 50km Vilniuseni. Mulle see sobis - täpselt õige hetk praktiseerida oma reisikaaslaste peal muusikateraapiat - nemad muutusid ärevaks, mina kukkusin jälle ära. Ärkasin mingi müra peale, mis ilmselgelt tuli auto esiistmelt, poleks osanud arvata, kui palju elevust võib tekitada täiskasvanud meestes ühe veoauto nägemine, lähemal uurimisel sain aru et oleme Vilniuse piiril ja peatumise põhjuseks üks reka, mis täis maastureid, nende hulgas ka meie auto. Selge, täna rohkem magada ei saa. Kell on 09.15.

Uurime siis Mürgi käest, et millal teised kokkulepitud ööbimiskohast liikuma hakkasid, Mürk näitab minu imestuseks kõrval oleva hotelli peale ja teatab pidulikult, et siin ööbisid. Hilisemal uurimisel selgub, et kohast mille olime broneerinud, olid tegelased öösel ära tulnud, kuna peremees oli kategooriliselt keeldnunud neid sisse laskmast.

10.00 on seltskond koos ja alustame kolonnis invasiooni Vilniuse kesklinna suunas. Eelnevalt käisime ka luureretkel, et selgitada, kas ka veoautoga vajalikku kohta jõuab, olime veendunud, et pole probleeme. Siis rahuliku kulgemise ajal küsin Veikolt, et ega ta ei tea kui kõrgel on trolliliinid, ta vastab rahuliku südamega, et kohe selgub. Kuskil keset linna, tipptunni ajal, mingi silla peal, kus ringliiklus, peatasime Defenderiga liikluse ja hakkasime katsetama kas trolliliinid jäävad õhku või kerivad ennast ümber RMW mersu, mis oli treileri peal kõige kõrgemal. Seekord jäid liinid sinna kus vaja - läks õnneks.

Jõudsime registratuuri ja tehnilisele ülevaatusele. Kuukulgur selgitab Leedukatele, et tal ei lähe vaja labidat ja tagavararatast, mina pean selgitama, kuidas ma ilma kahe lisatrossita metsas hakkama saan, Alert Racingu mehed teevad mootorile kap.remonti ja Fred kihutab taksoga mööda autoromulaid. Sooinglitel puudub turvapuur. Normaalne.

Leedukad oskavad ennast näidata. Võitluste pidulik avamine toimub Vilniuse Raekoja platsil, kust kõik autod saadetakse ükshaaval õhtusesse tipptundi liikluses. See saab olema ka esimene orjenteerumis katse - kuidas jõuda esimese etapi starti - see õnnestub siiski kõigil, ka ilma kaardita.

SR1. Start ca 20 km Vilniusest. Oliver on auto all ja imestab miks tagumised amordid lahti on. Marko käib targa näoga niisama ringi. Kuukulgur.... õige! ...viskab nalja. Sooinglitele tehakse kohe selgeks, et kuna neil puudub turvapuur, siis nende tulemusi arvestatakse ainult seni, kuni nad ei trügi esikolmikusse, vaatamata Luige tiimilt laenatud kiivritele. Käivad ringi kuulujutud raja raskuse kohta... kes neid ikka kuulab, ei hakka rehve rohkem tühjemaks laskma.

Stardime rajale. Kohe MUDA. Sobib! Leedukas on jalus. proovin viis korda tast mööda saada - ei õnnestu, jään ise ka vintsi otsa Jätkame sõitu. Kõhu alt tuleb selline kolin, et edasi sõita on valus, uurime asja - amordi kinnitus. Üritame viga parandada ja lehvitame "Sebrale". Remont on liiga aeganõudev, jätame nii nagu on ja jätkame sõitu. Kulgeme kkenasti Sebra sabas kuni ühe toreda sihini, kus ainsaks võimaluseks liikuda on sebra jälgedes, mis on umbes 1,5 meetri sügavused - loogiline et ainult vintsi otsas. siht lõppeb, lasen rehvidest õhu välja - auto liigub juba palju paremini, aga Sebra on selle SR-i juba võitnud. Meil teine tulemus.

SR2. Start pimedas. Kohtunik pakub kuuma teed ja hoiatab järskude mägede eest. Sõidame. Tõesti võimsad tõusud ja laskumised. Sõidan nii kiiresti, kui mõistlikuks pean ja saan kirja parima aja, Sebral teine koht sellelt etapilt.

SR3. Orjenteerumine legendi ja GPS-i järgi. Hävime täielikult. Saame kirja 6. aja, Sebra 2. vastu.

Sõidame ööbimiskohta ja kukume jalapealt horisontaali.

11.09 hommik 09.30 löön "luugid" lahti, kobin õue - zombi tunne. Veiko lõpetab ventilaatori vahetuse. Marko kallab kütust ja juba sõidamegi SR4 stardi poole. Poolel teel kuulen Kuukulguri käest et keegi olevat ta autole otsa sõitnud, ma ei võta seda uudist eriti tõsiselt, kuni näen oma silmaga. Auto on tõesti pahasti pihta saanud, kuna aidata ei oska, kiirustan edasi. Stardis selgub, et aega on veel maa ja ilm. Lisaks lükatakse stardi aega veel edasi, lootuses, et kuukulgur jõuab veel rajale.

SR4. "Ringrada", nagu meie Klaperjaht. Rada on tõesti pehme ja koosneb väga erinevatest elementidest. Kraavid, järsud tõusud ja langused, pokud, üles paisutatud jõgi ja mis seal salata ka põhjatut muda "leidus". Alustasime äärmiselt rahulikult - pidevalt vintsides. peagi oli Sebra meist ringiga ees - masendav oli. Kui pool sõidetud, leidsime oma tempo ja tegime omakorda Sebrale ringi peale. Aga Lätlaste Unimoog sõitis seekord oma sõitu ning võitis meid ringiga.

Lõpptulemuseks Leedust teine koht ja karikasarjas kokkuvõtteks teine koht

25. august 2004

Suur Maasturite Suvesõit - ei kommenteeri

Balti karikasarja 2. etapp. Ise olen veel tänase päevani veendunud, et võitlesime AUSAL teel esimese koha punktid, aga pähe määriti kolmanda koha punktid, ka nendest piisas, et asuda Balti karikasarja juhtima. Pildid

Suvesõidu järgsed kahjud on suhteliselt suured ja remondi tunde tuleb seekord väga palju, aga 11. septembril oleme Leedus, Balti karikasarja viimase etapi stardis

6. juuli 2004

"Viimane start"

(Viimane_start.mp3, 11 109KB, kestvus: 11''52', fail on suur ja allalaadimine aeganõudev)

Rezii: Oliver Sults
Kasutatud muusika:
The Cranberies - "Zombie"
Jääboiler - "Lumevärv"
Jaanuar 2004, TPÜ

Audioteos sisaldab fragmente salvestusest mis jäädvustas võistlusautos toimuvat 2003. aasta Klapperjahil, mis jäi Avo Sultsi viimaseks.

Salvestasin autostoimuvat eesmärgiga teha lühisaade offroad'ist, mis pidi olema osa minu õpingutest Tallinna Pedagoogikaülikoolis, raadiorezii erialal. Peale 26. oktoobril tabanud kaotust otsustasin muuta saate formaati ning sisu, tulemuseks sai "Viimane start" - teos mis tekitas eksamikomisjonis väga erinevaid arvamusi...

2. juuli 2004

Uued turvanõuded on karmid. Luigele on valmimas uus turvapuur. Auto tuleb kindlasti turvalisem aga uus, tehnilistele nõuetele vastav turvapuur lisab meie autole väga palju lisaraskust - auto läheb kahjuks oluliselt raskemaks...

Pildid ümberehitusest

11. juuni 2004

12. juunil on võimalik "Luiget" oma silmaga näha ja oma käega katsuda Säreveres, tehnika ja maaelu näitusel AGRI 2004. :) Peale seda algab suurem ümberehitus periood.

Pildid AGRI-lt

27. mai 2004

Jah! Lätis läks meil väga hästi! TR3 võistlusklassis 2. koht ja Balti karikasarjas peale esimest etappi kolmest asume mõnusalt teisel kohal.

Seekord sõitsime Lätti ainult Markoga ja eks veits kõhe oli teadmine, et kui midagi tõsist peaks juhtuma, siis on Veiks kuradi kaugel. Nimelt oli ta sunnitud viibima samal ajal Inglismaal ning tutvus seal Range Roveri hingeeluga. Aga nagu öeldakse: "Lennukeid õhus ei remondita!" Nii ei ole ka meie huvitatud metsas, poris ja tolmus, remontimisest. Korralik eeltöö ja ettevalmistus garaazis kandis vilja. Masin ei tõrkunud vastu üheski situatsioonis mis meid ees ootas. Rada aga oli Lätis seekord väga huvitav. Oli muda, liivakarjäär, traktorirööpaid, raba, pokusid ja vett. Siinkohal väike stiilinäide, kuidas leedukad Luigele jalgujäävad - video (klipp ca. 30 sek).

Võistlusklassis TR3 startis rajale 16 meeskonda nende hulgas lätlased, leedukad ja ainsate eestlastena "Luige". Peale esimesi etappe oli selge, et võitluses poodiumi kohtade pärast suudavad püsida 4-5 meeskonda. Üllatunud olid nii lätlased kui ka leedukad, et konkurentsis on ka väike ja tagasihoidlik Land Rover. Nimelt enne starti vaadati meid ülevalt alla ja umbes nii, et kas me võistlusklassiga pole eksinud... Aga võitlus oli karm kestis stardist finisini. Veel vahetult enne lõppfinisit oli üks kraav, mis otsustas nii mõnegi meeskonna saatuse. Seal leidsime me koha kust ainult meie läbi mahtusime ja kraav oli unustatud kahe minutiga samas, kui enamus veetis seal 15 min. kuni 2h ja 15 min.

Et miks me siis esimeseks ei tulnud? Võidukas meeskond lätist kogus lõpuks 119, "Luige" 118, kolmanda koha saavutanud lätlased 112, neljandad 99 punkti jne. Teisisõnu öeldes vahe esimese ja teise koha vahel oli minimaalne. Kommenteerin seda nii: "Oleks on sama hea, kui poleks. Me tegime omad järeldused sellelt võistluselt ja need pisikesed, kuid väga olulised nüanssid, mis sellel korral röövisid meilt väärtuslikke sekundeid ja minuteid peavad järgmiseks võistluseks likvideeritud olema.

13. mai 2004

Kevadsõidult saadud punktid kergitasid meid "4x4 offroad karikasarjas" 5. kohale.

14.-16 maini oleme Lätis ja stardime Balti karikasarja esimesele etapile. Hoidke pöialt!

28.aprill 2004

E.M.Trans Trophy - Maasturite kevadsõit 2004 - Luige meeskonnale III koht

Pikk ettevalmistusperiood oli vilja kandnud. 23. aprilli hommikuks oli auto 100% võistlusvalmis. Tehnilisel ülevaatusel meile pretensioone ei esitatud, üllatuti ainult, nähes meie seisupidurit. 16.35 olime stardis ja valmis lahinguks. Oliver roolis, Marko kõrvalistmel ja Veiko saatemasinal raja ääres.

Meeldiv üllatus kohe peale starti oli see, et esimesest kurvist välja pöörates laius meie ees korralik offroad-kiirtee. Metsaveotraktori rööpad, kännud, oksarisu, muda ja vesi ning kohe tuli hakata õiget teed leidma lähedal asuva raielangini ning sellel asuvate kontrollpunktideni. Meie jaoks olid need keskmise raskusastmega punktid, sest ei sobi meile kännud ja oksarisu, mis võivad ohtlikult vigastada meie auto kõhualust. Mulle tundus, et me läbisime need esimesed punktid teistega võrreldes väga rahuliku tempoga, kuid eesmärk oligi rahulikult alustada.

Kui esimesed punktid olid läbitud, otsustas kaardilugeja, et järgmiseks lähme võtame selle etappi ainukesed "seotud" punktid, sest võis aimata, et need ei ole kerged - see oli õige otsus. Samasse piirkonda jäid ka kolm punkti ühes kruusakarjääris (kaks neist ekstreemsetes kõrgustes, üks ekstreemselt vesine) ja võistluse ebameeldivaim punkt - sõnnikuhunniku punkt. Nagu aimasime, olid "seotud" punktid meie jaoks piisavalt keerulised, sest asusid need taas raielangil, kus hulgaliselt metsaveotraktori rööpaid, kände ja oksarisu. Siiski läbisime me need punktid rahulikult ilma eriliste viperusteta.

Esimene kontrollpunkt mille läbisime pimedas, asus kõrgepingeliini all, kus pinnas oli osaliselt väga pehme ja väga raskesti läbitav. Rahulikult, aga järjekindlalt jätkasime võistlust. Ööpimeduses suundusime Turba küljealla rabasse. Selleks hetkeks oli meil ammu selge, et konkurendid läbivad punkte veidi teistpidi. See piirkond, kuhu meie olime jõudnud, oli neil juba läbi "kammitud", ja nüüdseks on nemad jõudnud punktidesse, millest meie alustasime oma võistlust.Raba ootasin mina isiklikult suure huviga, sest teadsin, et seal on meil võimalik kasulikke minuteid võitta...

Esimesena sattus meile rabas kontrollpunkt nr. 24 (pildil). Punkt asus saarekesel, keset rabajärve - veekogu mis on kaetud taimestikuga. Pilt tundus väga kahtlane ja hirmuäratav. Oli näha, et konkurendid olid loobunud selle punkti läbimisest, ju siis tundus see neile liiga raske ja nad pidasid targemaks see vahele jätta. Marko asus kohe valima teekonda punktini, mina lasin Luige rehvidest viimsegi õhu välja, et saavutada maksimaalne läbivusvõime. Pidasime veel mõned minutid nõu ja otsustasime riskida. Laskusin kaldalt sisse, see õhuke pinnas paistis autot kandvat, see andis kindlustunnet jätkamiseks - punktini oli umbes 60 meetrit. Läbisime koha, mis algsel vaatlusel tundus kõige kriitilisem - punktini jäänud 20 meetrit. Vahetult enne kontrollpunkti sattusime eriti pehmele kohale, hetkeks vajus auto väga sügavale, kuid ronis siiski pinnale ja jõudsimegi punktini. Nende 60 meetri jooksul jõudsin igasuguseid mõtteid mõelda ja tunda, sest liikusime ilma, et oleksin kordagi ühtegi pedaali puudutanud, korra isegi hüppasin autost välja, et see veel kergem oleks. 60 meetrit läbisime umbes 4 minutiga. Tegime ära kontrollfoto. Tagasiminekut planeerisime nii, et korra tagurdame ja siis mööda uut trajektoori kalda poole. Siin tegime saatusliku vea. Niipea, kui auto sattus tuldud rajale, vajus ta väga sügavale maasse. panime kiirelt külge vintsi ja suutsime ta upitada saarekesele. Tegime ühe vea ja olime valmistanud endale lõksu, millest väljapääsu esmalt ei näinudki. Edasi järgnesid 4 tõsist töötundi - purunenud vintsi nöörid, metsarisu tassimine rataste alla, mitu luhtnunud väljavintsimis katset, ise samal ajal läbimärjad ning külmunud. Aprilli kuus on vara ujuda!!!! Vahepeal olin kutsunud välja ka Veiko, kes oleks saatemasinaga läheduses, kui sealt midagi vaja on. Veiko tuli, saapaid või kummikuid tal polnud - tuli PALJAJALU, vintsi plokk näpuvahel ning fotokas teises käes, istus kaldale maha ja itsitas seal terve selle aja. Lõpuks olime teinud piisavalt ettevalmistust ning tulime kaldasse kolme minutiga. Kokkuvõtteks: punkti sõitsime 4 minutit, punktist tagasi 4 tundi. Järeldus: vana, tuntud offroad-tarkus VANAS JÄLJES EI SÕIDETA!

Peale suurt aja kaotust olime väsinud, külmunud ja tülpinud. Läbisime veel ühe kontrollpunkti ja suundusime esimese etappi finisisse.

Võistlukeskuses parkisime auto ja asusime kahjustusi ülevaatama. Salongist lahkus kogu sisu, sest see oli läbimärg. Mootori jahutusventilaator lendas suure kaarega prügikasti, sest selle vahele sattunud turvas oli põhjustanud selle riknemise - otsustasime, et teisele etapile stardime ilma kapotita, et tagada mootorile maksimaalne jahutus. Veiks jäi autot turgutama mina ja Marko olime piisavalt läbi, et tukkuda mõni tund autos.

Uus hommik ja uus etapp. Kui ärkasin oli ilm soe ja päike kõrgel taevas. Tuju tõusis kohe. Veiks nokitses ikka veel autot. Palju aega polnudki enam uue stardini.

Päev algas võistluskeskuses väikese turnimisega karjääris. Spetsiaal- ja standardklassil oli sama rada. Selgus, et ajalimiit, mis oli korraldajate poolt seatud käis ülejõu kõigil, väljaarvatud Luige teamil - teeinisime sealt ainukestena 4 punkti ja startisime kohe rajale. Teise etappi rada oli täpselt see nagu olin oodanud - turbaraba. Etappi alguses juhtus aga kohe midagi ootamatut. Laial "kiirteel" sattusime suurel kiirusel ühe rattaga maas olnud auku ja peaaegu oleksime maandunud katusele (pilt). Seekord läks hästi. Järgnesid turbavannid, kus liikusime küll konkurentidega võrreldes väga hästi, kuid valisime vale trajektori ning kaotasime palju väärtuslikku aega. Sellelt etapilt II koht ning sellega tasakaalustasime esimese etapi kaotust ja saavutasime võistluse lõppkokkuvõttes III koha.

Mis kõige olulisem, tehnika pidas vastu!

Pildid võistluselt

14. aprill 2004

Laupäeval, 10.04, käisime Soomaal korraldatud "Suurveesafaril". Üritusele oli kokku tulnud mitu TR1 klassi autot ja 8 autot klassidest TR2 ning TR3. Meie meeskonna jaoks oli see üritus lisaks mõnusale ajaveetmisele ka tööpäev. Enne kevadsõitu oli vaja katsetada autot, proovida koostööd uue vintsimehega (Marko) ning piiluda mis suunas on konkurendid vahepeal arenenud. Minu (Oliver) jaoks oli see peaproov eelseisvaks võistluseks. Mul puuduvad veel kogemused sellisel pinnasel sõitmisel, nagu meid kevadsõidul ees ootab. Soomaal leidub aga sarnast maastiku piisaval ning sealt meie teed läbi viisidki.

Meie jaoks oli see sõit igati kordaminek. Markoga (vintsimees) saavutasime ühise keele üsna ruttu. Kõikjal, kus liikusime, üritasin leida võimalikult keerulise sõidutrajektori, et panna just ennast proovile ja tunnetada autot erinevates situatsioonides. Markol võtab veel natukene aega Luige pöörderaadiusega harjumine, kuid usun, et ka see on ületatav takistus. Mind hämmastas Marko pühenduvus ja keskenduvus. Rõõm oli vaadata, kuidas ta juhatas mind läbi erinevate takistuste, pööramata hetkekski pilku autolt ja jälgides pidevalt auto all toimuvat (meie auto kõige haavatavam koht on just kõhualune, sest kaalu kokkuhoiu eesmärgil puuduvad meil igasugused põhjakaitsmed). Samal ajal nautisin uute rehvide pidavust (nimelt on meil Kevadsõiduks alla pandud uhiuued Boggerid, et kindlustada meie ambitsioonika eesmärgi täitumist).

Ainukene negatiivselt ärev moment sellel päeval oli õhtul, kui Luige mootor hakkas imelikult käituma ning lõpuks seiskus täielikult, süüdlaseks sellel korral oli kütuse filter, mis oli lootusetult ummistunud. Ka sellele on loogiline seletus. Ja ärge arvake, et süüdi on Saurix Petroleumi kvaliteetne kütus. Asi lihtsalt selles, et seoses "Eest 4x4 offroad karikasarja" tehniliste tingimuste uute, karmimate nõuetega, olime sunnitud muutma oma kütusepaagi ja kütusesüsteemi ehitust, ümberehituse käigus sattuski kütusepaaki hulgaliselt sodi. Tagantjärele targutades, võin öelda, et olin arvestanud sellega, et pean lähiajal veel mitu korda seda filtrit puhastama.

Pildid soomalt

Esimene võit nüüd või mitte kunagi!

Ambitsiooonikad on meie noore meeskonna lähiaja eesmärgid, aga mitte alusetult. Meeskonda tabanud raskest kaotusest on möödumas pool aastat, selle aja jooksul on tehtud kõvasti tööd. Oleme tunda saanud nii higi, verd, kui ka loorbereid. Oleme kogenud kordaminekuid ja kaotusvalu. See kõik on meid teinud ainult tugevamaks.

Kevadsõidu analüüs:

Eeldused:
• Auto ehituslik omapära (sealhulgas kaal) - pikaajaline arendus Avo Sults poolt
• viimase aja arendustööd vältimaks juhuslikke riknemisi
• omapärane pinnas võstlusrajal - väga pehme, annab meile suured võimalused.
• kogemused selles kandis võistlemises eelmisest aastast.
• piloodi teoreetilised teadmised
• KINDEL EESMÄRK!

Puudused:
• noor meeskond
• puudub koostöökogemus vintsimehe ja piloodi vahel võistlussituatsioonis
• väga väheste praktiliste kogemustega piloot
• füüsiline ettevalmistus (Oliveri isiklik probleem ;-) )

Enne kevadsõitu on meil veel vaja mõned asjad auto juures üle kontrollida, viia lõpuni mõned viimistlustööd, korrigeerida paar tehnilist lahendust ja siis pole enam muud, kui LAHINGUSSE!

26. märts 2004

Meeskonnaga liitub Marko. Markol on kogemusi spetsiaalklassis võistlemises ja auto ehitamises. Nüüdsest on ta uus Luige kaardilugeja/vintsimees.

Meeskond areneb!

veebruar 2004

Peale "Lumetormi" ei saanud me kauaks puhkama jääda. Auto oli vaja kiiresti ette valmistada järgmiseks võistluseks, sest "Maasturite Talvesõit" oli kõigest neli nädalat hiljem. Tegemisi oli piisavalt. Lisaks olime võtnud eesmärgiks autole ka kosmeetilist ravi teha.

Suur Maasturite Talvesõit 2004

Seda võistlust iseloomustavad märksõnad: väga hea tehnika ja noor meeskond. Olime seadnud eesmärgiks tuua auto Lauluväljakult koju tervelt - eesmärk täidetud. I katse ebaõnnestus täielikult (minu sõiduviga ja vintsimehe kogenematus), II enam-vähem (minu sõiduviga), III õnnestus (mäekatsel saime me ühe parima tulemuse), IV õnnestus (läbisime raja nii, nagu olime eelnevalt kokku leppinud - üks tagurdamine), V õnnestus täelikult (see oli katse, milles tundsin end kõige ebakindlamalt, enne starti, kuid lõpptulemusena jäin just selle sooritusega kõige rohkem rahule). Lõpptulemus - 10. koht (kokku startis 17 autot) ja masin terve. Väga hea meel oli näha publiku hulgas pöidlahoidjaid Saurix Petroleumist!

Siemens Kauss

...selline oli Läti Trophy-Raid'i karikasarja esimese etappi nimetus. Toimus see kaks nädalat peale lauluväljaku üritust. Auto oli meil ettevalmistatud, ainult pisiasjad vajasid nokitsemist... päev enne starti haigestus vintsimees. Lühikese etteteatamisajaga oli nõus meile appi tulema Riina Satsi, kes sattus olema Riias juhuslikult pealvaataja rollis. Imekombel õnnestus meil Veiksiga Luik üle piiri saada... pole ju kes volitusele allakirjutaks.

Tallinast startisime mina, Veiks, kollane puksiir ja Luige laupäeva öösel kell 3.00. Veiks oli 1h mahanud ja mina... ahjaa tlo ööl ma ei maganudki rohkem, kui tunnike-kaks sõidu ajal.

28. veebruari hommikul 9.30 olime stardis. Mina roolis ja Riina, kes oli end pealtvaatajaks häälestanud, leidis end kaardilaua tagant, läpakas surisemas ja vintsikindad käes.

Eesmärgiks olime seekord võtnud sõita võimalikult rahulikult ja pigem tutvuda Läti võistluste korralduse ja rajaga, pidades silmas mais Lätis toimuvat Balti karikasarja võistlust.

Üldiselt kulges kõik rahulikult, kui mitte arvestada seda, et meil õnnestus Riia linnas ära eksida, aga see õnnestus enamus Eesti ekipaazidel. Metsas kulgesime rahulikult. Meeli ülendav oli hetk, peale ühe põhjatu kraavi veatut läbimist, kui suutsime kõrval seisnud läti publikult aplausi ja ergutavad hõisked välja meelitada... mis pattu salata, eks olime isegi üllatunud, et see meil nii lihtsalt õnnestus (vintsi nöör oli meil juba lahti keritud)

Võistluse lõppfaasis oli mind juba tabanud nn. "ruudulise lipu" sündroom. Siis, kui oli käes viimane aeg finisisse suunduda, sukeldusime meie veel metsa. Lootes, et suudame veel mõned punktid võtta ja siis veel õigeaegselt finiseerida. Tulemuseks oli see, et hilinesime 29 min., mille eest saime piisavalt karistuspunkte, et saada kirja 6. tulemus. III koht oli käega katsutav...

Riina Satsi on kaardilugeja, kellelt on nii mõndagi õppida!

detsember 2003

Meeskonnaga liitub Veiks! Veiko Varik aitab nõu ja jõuga Luiget võistlusvormis hoida.

26 oktoober 2003

Ootamatult ja traagiliselt on lõppenud Eesti ühe hiilgavaima off-road sportlase Avo Sultsi elutee.

Selline kaotus lööb rivist välja meist igaühe. Oli ju Avo meie kõigi sõber,eeskuju ja toetaja.Tema oli see,kes teadis maasturitest ja maasturispordist meist kõigist rohkem, kuid ei hoidnud kunagi oma teadmisi vaka all. Tema oli see,kes võistlusrajal ka kõige kibedamal rebimisel leidis aega teisi aidata. Tema hea huumorimeel turgutas meid raskel hetkel ja muutis mõnusaks nii mõnegi õhtu, kui koos sai "Kannus" või safaril lõkke ääres istutud. Samuti said nii mõnedki pinevad võistlushetked leevendust Tema heast naljast millega kõik kaasa läksid. / väidetavalt oli Tema ka "küpsise" nalja autor - lisas Oliver /

Avol olid väga kindlad põhimõtted ja kaalukas elufilosoofia, mida oli alati huvitav kuulata.

Ta oli Eesti Off-Road Klubi üks alustalasid - nii asutajaliikmena, kui algusest saati klubi juhatusse kuulununa, lõi Ta kogu hingega kaasa kõiges, mis klubi tegemisi puudutasid. Tema kindlat toetust ja kaalukat sõna oli alati hea tunda oma selja taga klubi asju ajades.

Tema oli üks vähestest,kes oma autosse oli pannud kogu oma hinge, ehitades selle algusest lõpuni üksi oma kätega. See on asi mille üle Ta võis uhkust tunda ja mis koos suurpärase sõiduoskusega tõi Talle võistlustelt medalikohti rohkem kui kellelegi teisele.

Teine, mille üle Ta võis alati uhkust tunda on poeg Oliver, kellega koos tehti kogu töö ja kelle osa kõikides saavutustes oli isa vääriline.

Ilma Avota on meie read tühjad.

Tema Suur Sõit lõppes siin.

Aga see oli väärt sõit.

Aleksander Suur